Elu teeb kummalisi keerdkäike. Kõik, mida me oma elus teeme, on tihtipeale saanud alguse millestki, mida me tulevikus sündivaga esialgu kuidagi seostada ei oska. Kas tuleb tuttav ette? Nii juhtus ka meie kämpingu-perega.
Kuidas kämpingu loomise mõte tasahilju idanema hakkas ja ühtäkki pidurdamatuks muutus?
Pärnumaal Lääneranna vallas asuv väike mereäärne Rooglaiu küla (endine Rannaküla) on meile Haapsalu kõrval alati olnud teise kodu eest. Tuleb tunnistada: mõnikord pole me siiani aru saanud, kumb on olnud esimesel ja kumb teisel kohal, sest koolivaheaegadel, puhkepäevadel või puhkuste ajal sai suurem osa ajast ikka maamamma juures veedetud.
Küllap on selline elu tuttav nii mõnelegi. Kes on saatnud oma suvesid ja puhkepäevi mööda maavanaema, kes maavanaisa, kes mõlema valvsa või vähem valvsa pilgu all. Või kellel on olnud õnn elada maal üheskoos. Usun, et igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kelle lapsepõlv või ka täiskasvanuaeg on kulgenud just maal looduse rüpes… meil kindlasti mitte käed rüpes.
Mida meie siis tegime?
Kujuta ette otsekui vanaaegsest filmist pärit stseeni, kus kolm plikatirtsu, koer ja vanaema istuvad hobuvankris, vanaema hobust, vahel ka tüdrukuid ohjeldamas. End heinasao kõrval vankrist välja ajanud, saab iga plika midagi pihku: üks hangu, teine reha ja kolmas ohjad. Keegi ei taha olla kolmas, sest kärbestega võitleva hobuse paigal hoidmine tundus lapsena peaaegu lootusetu ja suisa ohtlik üritus.
Mamma vastuhaukumist ei salli. Ahjaa, koer oli vahepeal asunud heinamaal end vist mutionu peole kontvõõraks kaevama. Vanaema seisab kuninglikult vankril nagu troonil, valmistudes pühaks toiminguks: muidugi hangujalt heinu vastu võtma ja nagu kord ja kohus vankrile sättima. Seda tööd igaühele ei usaldata.
Ühtäkki on taamalt kuulda nõrka kõminat. Tüdrukute süda hakkab vaat et ühes taktis elevusest ja kõhedusest lööma. Elevusest sellepärast, et kõmin tähendab äikest, äike tähendab aga vihmalootust ja vihm seda, et saab varem koju kotile. Loota ju võib! Kõhedus tekib samuti läheneva äikese tõttu, sest mine tea, kellele pikne põllul võib obaduse anda. Eks ole igasuguseid jutte kuuldud. Sellised on lapsepõlve hirmud ja rõõmud!
Vahel juhtus, et pärast heinakoorma meisterdamist kohe koju ei pääsenud. Kartulipõllul oli umbrohi pikaks sirgunud ja lehmale oli vaja ninaesine koju viia. Kaks ühe hoobiga. Mõnikord tuli põllul või aiamaal veeta pikk päev, et ohakate ja teiste ilusate, ent vales kohas kasvanud taimedega rammu katsuda. Järjest rohkem tuli ette aegu, kus põllu- või metsalille murdudes murdus ka meist mõne süda. Õnneks mitte otseses mõttes.
Kui pea kohal oli kuulda põhjatuid kruukseid, õnnestus töö vahepeal salamahti pilk tõsta ja mere poole suunduvatele sookurgedele igatsevalt järele kiigata. Neil hetkedel sündis tihti plaan võtta õhtul ette väike, nii umbes 1,5-kilomeetrine retk mere äärde, otsekui lootuses, et kured sinna pidama jäävad ja meid järele ootavad. Enamasti ei oodanud. Mõni päev me mere äärde ei jõudnudki, kui jätta mainimata, et isegi ujuma minnes kippus (ja kipub praegugi) meri tihtipeale kuidagi eest ära lipsama. Ja samal ajal meri muudkui ootas. Saa siis temast aru!
Kõlab nagu raske lapsepõlv?!
Kaugel sellest! Muidugi mitte alati ei sööstnud me suure hurraaga iga tegemist vajava tegevuse juurde. Normaalne ju!
Tagasi vaadates poleks lihtsalt osanud oma lapsepõlve teisiti ette kujutadagi. Iga päev oli nagu seiklus looduses. Omamoodi võimalus tegutsedes, metsas, aias, põllul, heinamaal, mere ääres viibides kogu aeg midagi uut õppida. Üha rohkem pea kohal lendavaid, maa peal toimetavaid ja siblivaid ning maas kasvavaid tegelasi märgata, neile (kas või välja mõeldud) nimesid anda ja kaasa elada. Ümberringi toimuvale järjest tihemini tähendusi otsida. Vahel aega maha võttes veelgi rohkem hoomata ja imetleda.
Kes rohkem, kes vähem.
Selline oli meie meeli köitev mäng! Mõningate tõrkumistega, mis käis asja juurde.
Aeg möödus ja meie kallis mamma lahkus meie hulgast, pärandades meile mitte ainult talukoha ja oskuse maatööd teha, vaid ka oskuse maaelu ja loodust nautida. Igaüks omal moel. Kas ta ise sellest pärandist lõpuni teadiski?! Meie aga teame ja oleme talle ääretult tänulikud!
Siis muutus paljugi
Üha tihemini kippusime leidma end kadakatega ääristatud käänuliselt külavaheteelt, mis viis igas suunas otse mere äärde.
Ei, Rooglaiu ei ole laid, nagu nime järgi võiks esmapilgul ekslikult järeldada, kuigi võis seda kunagi vabalt olla. Kuni 2017. aastani kandis see toona Läänemaale Hanila valda kuulunud küla nime Rannaküla, mis siis haldusreformi käigus küla kauges otsas poolsaare moodi saart meenutava Rooglaiu neeme ja sadama järgi Rooglaiuks ristiti. Neeme ja sadama nime saamislugu võib vaid aimata. Aga paneb kujutlusvõime hoogsalt tööle, eks? Ilusamat nime poleks osanud tahtagi!
Suurem osa külast jääb Matsalu rahvusparki, lindude paradiisiaeda, linnuhuviliste tõotatud maale. Ja tõepoolest, roostikus ja rannaalal oli ja on olenevalt hooajast pidevalt kuulda sädinat ja kädinat. Vahel ei kuule oma mõtteidki, aga see tuleb ainult kasuks. Rände ajal on näha väärikaid linnuparvi üle lendamas. Ning kui mahti on pilku maha pöörata, siis võid tabada end tõtt vaatamas häbeliku, ent elegantse orhidee või mõne muu tähelepanu nõudva taimega.
Saan väga hästi aru, miks paljud tegevused on sellel alal keelatud.
Peaaegu nagu kurikuulsas Eedeni aias
Otsusta ise!
Võssa kasvanud rannaniidud olid ja on siiani paras väljakutse. Roostik lausa kisendas noorenduskuuri järele. Appi tõime pügamismeistrid lihaveised.
Samal ajal ei jõudnud me seda mereäärset metsikust ja looduse edukat võidukäiku ära imetleda. Loodus tundus olevat ühtaegu tipptasemel ehtekunstnik, disainer ja maastikuarhitekt, pakkudes samaaegselt omamoodi elamus- ja elamiskogemust.
Mõtle kas või erisugustele kividele kui mereranna ja -põhja kõige iidsematele juveelidele! Tõsi, mõnikord saavad neist proovikivid. Mõtle ahvatlevatele põldmarjadele ja nende tõrksaks patsiks põimunud väätidele! Mõtle mererammu endasse imavale adrule ning rannikule, mis tänu mere ja tuule toimivale koostööle pidevalt jälle uue palge ette pöörab! Iga kord on midagi isemoodi. Lahe!
Mingil ajal avanes meil võimalus ühe vana talukoha juures, mis asub merest vaid mõnesaja meetri kaugusel, väike osa maalapist üles harida. Kas pinnase katsetamise mõttes või vahest suurenenud kapsaisu tõttu.
Mine võta kinni!
See põllulapiga koht on tegelikult jupike külast, mis muide ametlikult rahvusparki ei kuulu. Loomade, lindude ja taimede elu ja tegevust need mõttelised piirid muidugi ei kitsenda.
Maja, millele aeg on hambad sügavale sisse löönud, tundus eksootiline just sellisena, nagu ta oli.
Maastik oli selles piirkonnas metssigade ning muu looduse ja mõõduka inimtegevuse koosmõjul mõnusalt taltsutamatuks vormunud. Samavõrra, kuidas põllulapp täitus taimedega, sagenesid metskitsede, jäneste ja lindude külaskäigud. Nemad, meie nii-öelda esimesed lojaalsed kliendid teenindasid end mõistagi ise. Kohale said paigutatud hernehirmutised, mis esialgu küll hirmutasid vist ainult herneid.
Mõneks ajaks jäi kõik siiski kahtlaselt vaikseks.
Põllutöö vahepeal või päeva lõpus sai ikka käidud end meres värskendamas, mudamaadlust harrastamas. Roostiku- ja rannalindudele kaasa elamas. Iga sammuga mööda pehmet taimevaipa eemalt paistvale Kesselaiule lähemale, peaaegu avamerele nihkumas. Kuldses päikeseloojangus kümblemas, ümbrust tajumas, maailmaasju unustamas või uue pilguga vaatamas. Vahel kadakaist ääristatud rajal või selle lähistel mõnd väikelooma või kitse silmamas. Kusagilt kaugelt šaakalite ühendkoori kuuldavale toodud halavat ulgu tabamas. Võimas, eks ju?
Olgu, šaakali nime kuuldes paljud just rõõmust lakke ei hüppa.
Niisuguseks aga on loodus selle paiga kujundanud ja oleme püüdnud seda enamasti sellisena hoida ning võtta sellisena, nagu ta on.
Järjest rohkem sai selgeks
Kõigesse sellesse metsikusse on imendunud aastakümnete ja -sadade lood, kordaminekud ja tragöödiad. Need võivad olla palju kõnekamad kui uuenduskuuri läbi teinud paigad, mis pole muidugi pidanud vähem üle elama.
Hernehirmutised on kahtlemata toredad. Aga sorry, me polnud väga kindlad, kas nemad ikka oskavad kõike eespool kirjeldatut piisavalt väärtustada ja märgata. Kuigi kedagi ei tasu ju alahinnata!
Seda põhimõtet silmas pidades lasime peas mõttel üha enam kuju omandada. Mis oleks, kui astuks sammukese edasi? Mis oleks, kui pakuks ka teistele loodusest lugupidavatele inimhingedele võimalust selles privaatses paigas peituvaid metsikuid võlusid ja lugusid hoomata? Mis oleks, kui nemadki saaksid omal moel neid ehedaid elamusi kogeda? Mis oleks, kui võimaldaks neilgi kogu selle loodusega üheks saada?
Üha enam sai selgeks, et läheduses asuvad laagri- ja telkimisplatsid, merest rääkimata, ootasid ilmselt oma aega juba ammu. Varem, kui me aimatagi oskasime. Võimalik, et algusest peale! Ja nad jõudsid meid ära oodata.
Mida see tähendab?
Vaata lähemalt meie kämpingu kohta
Kui sulle tundub, et oled just sellisest mere metsikus ääres asuvast puhkepaigast unistanud või soovid lihtsalt privaatset äraolemist ja/või kõike rannas, meres, roostikus, kadakate vahel, taevas toimuvat oma nahal tunda, kõrvaga kuulda ja silmaga kaeda, siis küsi julgelt lähemalt ja me teeme kõik, et sinu unistused ja soovid teoks saaksid!
